Tänase loengupäeva teema oli informaatika ainekava ja tunnikava. Tõsi, klassikalist loengut oli täna vähem kui eile, samas praktilisi rühmatöid mitmes erinevas vormis oli eilsest oluliselt rohkem. Leidsin täna väärtuslikku sisendit oma koolis ainekava koostamiseks, lisaks sain professor Mart Laanpere korraldatud rühmatöödest väärtusliku kogemuse näha rühmatöid õppija vaatenurgast. Siin refleksioonis teen ülevaate leidudest, mille ma tänasest õppepäevast kaasa võtan.
Kui eile tegime mõistekaarti, siis tänasest päevast on hea leid veebipõhine ideekaardi loomise keskkond bubbl.us. Ideekaart sobib hästi teema analüüsimiseks, kui mingist nähtusest on vaja aru saada. Päeva alustasime siiski mõistekaardi koostamisega eilsest tuttavas keskkonnas Cmap Cloud, et informaatika ainekavaga seotud mõisted ja seosed mõistete vahel paremini välja tuua. Rühmatööna valminud mõistekaardid sobisid hästi olemasolevate teadmiste kaardistamiseks ja korrastamiseks.
Informaatika ainekava koostamine
Õppekava koostamisel on aegade jooksul kasutatud erinevaid lähenemisviise. Erinevaid õppekava arendusmudeleid ja õppekava rakendamise küsimusi on põhjalikult käsitlenud Colin J. Marsh, (Curtin University) ja George Willis (University of Rhode Island), kelle raamatust “Curriculum: Alternative Approaches, Ongoing Issues” on aastate jooksul antud välja mitmeid trükke. Lühidalt kokkuvõttes võib eristada kolme oma loomult erinevat õppekava arendusmudelit (Marsh & Willis 1993): 1) Ratsionaalne-lineaarne: eksperdid sõnastavad õppekava eesmärgid, sisu, järjestuse ja hindamismeetodid; 2) Demokraatlik: “alt-üles” demokraatlik protsess, laiapõhjaline konsensus, 3) Loominguline: õppekava kui kogenud kunstniku komplekt tehnikaid ja töövahendeid, õppekava võib valmida ka pärast õppeprotsessi.
Erinevatel arendusmudelitel on erinevad positiivsed küljed. Kuigi ekspertide sõnastatud õppekava eesmärgid võivad olla väga head, ei pruugi taoline õppekava siiski elujõuliseks kujuneda. Takistuseks võib saada, et inimesed, kelle ülesandeks on õppekava ellu viia, et võta õppekava omaks. Demokraatliku lähenemise korral, kus õppekava arendus toimub demokraatliku protsessi käigus, on suurem võimalus, et õppekava elluviimisega seotud inimesed selle sisu ja vajalikkuse paremini omaks võtavad. See omakorda loob head võimalused õppekava elujõulisusele selle rakendamisel. Loominguline õppekava valmimise protsess tundub huvitav, kuid reaalses elus rakendamisel kulub sellele ilmselt palju aega ning õpilastele ja nende vanematele ei ole võimalik sellisel juhul õppeprotsessi alguses õppekava tutvustada. Kooli tingimustesse sobib ülaltoodud arendusmudelitest kõige paremini demokraatlik õppekava arendamise protsess, kus õppekava loomisse kaasatakse erinevad õppekava ellurakendamisega seotud inimesed.
Esimene iseseisev ülesanne on informaatika ainekava koostamine ühele klassile. Soovin koostada ainekava 6. klassile ja ainekava loomisel on mul kavas võtta aluseks Õppekava infoportaalis on informaatika valikaine kirjeldus. Samuti tahaks kasutada midagi HITSA kontseptsioonist Uued õppeteemad põhikooli informaatika ainekavas nüüdisaegsete IT-oskuste omandamise toetamiseks. Uue informaatika ainekava kontseptsiooni raames on tänaseks juba valminud I ja II kooliastmele informaatika digiõpik, millest tahaks kasutada valikuliselt teemade Digimeedia ja Programmeerimine materjale. Materjali, mida tahaks kasutada, on palju ning ühe klassi 35-tunnisesse kursusesse kõik ära ei mahu. Samas on osad ülaltoodud materjalide teemad õpilastega juba varasemates klassides käsitletud. Seega tuleb valida välja just need teemad, mis sobituvad kooli teistes klassides ja teistes õppeainetes õpetatavaga.
Informaatikatunni kavandamine
Selles keskkonnas saab hästi tunni tegevusi planeerida ning tunni tegevusi püstitatud eesmärkidega siduda. Kui ainekava on valmis, siis saab alustada tunnikavade loomist, sest ainekava annab ainest tervikliku ülevaate ja määrab õppe-eesmärgid, mida tunnis õpetada. Tunnikavade koostamiseks on Tallinna Ülikoolis väljatöötatud tunnikavade loomise keskkond LePlanner.
Iga tunnikava koosneb järgmistest komponentidest: 1) tunni eesmärgid ja õpitulemused; 2) õpitegevuste ajakava, 3) õppematerjalid, 4) õpikeskkond, 5) hindamine, 6) lõiming ja 7) kinnistamine. Tunni eesmärgid esitatakse õpitulemustena, mis sõnastatakse õpilaste mõõdetavate sooritustena. Tuleb läbi mõelda, mis on see tegevus, mis näitab, et õpilane teab või oskab. Sõnad „teab“ ja „oskab“ ei sobi hästi õpitulemuse kirjeldusse, kirjeldada tuleb tegevusi.
Õpitulemuste sõnastamisel sobib kasutada näiteks Bloomi taksonoomiat:
- teadmine – õpilane loetleb, defineerib, tunneb pildilt ära, osutab, demonstreerib…
- mõistmine – õpilane võtab kokku, kirjeldab oma sõnadega, tõlgendab, selgitab…
- rakendamine – õpilane koostab, teeb, muudab, lahendab, teostab, ehitab…
- analüüs – õpilane analüüsib, järjestab, eristab, võrdleb, süstematiseerib…
- süntees – õpilane kombineerib, integreerib, korrastab ümber, loob…
- hinnang – õpilane hindab, otsustab, valib, testib… .
Samas hästi sobib ka Merrilli õpitulemuste taksonoomiat (joonis 1).
Merrilli õpitulemuste taksonoomias on esimene tase teadmise tase, teine rakendamise tase ja alles kolmas mõistmise tase. Informaatikas on tegevusi, kus õpilased õpivad esmalt rakendama ning alles seejärel jõuavad mõistmise tasemele. Neljas tase on Merrilli mudelis loomise tase, mis koondab kõrgema taseme mõtlemisoskusi (KMTO). Merrill eristab ka nelja tüüpi sisu: faktid, mõisted, protseduurid ja reeglid.
Sain täna palju kasulikku infot ja nägin erinevaid informaatika ainekavasid. Rühmatööde aruteludes selgus, millest tasuks eeskuju võtta ning mida võiks oma töös vältida. Nüüd tuleb veel pisut mõtiskleda, valikud teha ja tegutsema hakata.