Refleksioon informaatika didaktika kursuse kolmandale õppepäevale

Informaatika didaktika kolmanda loengupäeva teema oli lõiming ja õpikeskkond. Jõudsime informaatika didaktikaga tunni tasandile ning saime ülesande koostada iseseisva tööna kolm erinevatel stsenaariumidel põhinevat tunnikava. Tundide kavandamisel soovitati kasutada järgmisi lahendusi: 1) ümberpööratud klassiruum; 2) projektiõpe; 3) ülesandepõhine õpe.

Õpetamise põhiprintsiibid

Iga tunni kavandamisel tuleks arvestada didaktika põhiprintsiipidega: 1) vaheldusrikkuse printsiip; 2) konkreetselt abstraktse suunas; 3) näitlikustamise printsiip; 4) ebakohasuse printsiip; eluläheduse printsiip; 5) vastastikuse rikastamise printsiip (Heino Liimets).

Ajalooliselt väljakujunenud õpetamise printsiipe on põhjalikult uurinud M. David Merrill. Merrill on põhjalikult uurinud õpetamist ning sõnastanud järgmised õpetamise põhiprintsiibid:

  • ülesandekesksus (õppimine ülesandeid/probleeme lahendades, oma oskusi praktikas rakendades),
  • aktiveerimine (sobivate kognitiivsete struktuuride aktiveerimine õppijates varasemate teadmiste meenutamise või esitamise kaudu),
  • demonstreerimine (seostamaks konkreetseid näiteid üldiste reeglitega)
  • rakendamine (õpitud teadmiste rakendamine tegevuses koos korrigeeriva tagasiside ja taanduva toestamisega)
  • lõiming (õpitu seostamine õppijate igapäevase eluga, suunates neid avalikult reflekteerima, arutlema ja kaitsma õpitud teadmisi ja oskusi.

Needsamad õpetamise printsiibid on toodud joonisel 1, kus on näha, et õpetamisel on kesksel kohal probleem (lahendamist vajav ülesanne), millest õppimist alustatakse.

Joonis 1. Õpetamise põhiprintsiibid. Merrill

Joonis 1 on pärit Merrilli raamatu “First Principles of Instruction” videotutvustusest, kus autor räägib lähemalt, kuidas ta õpetamise põhiprintsiipe õppedisainis rakendab. Lisaks selgitab Merrill selles videos ka „Kivike-tiigis-õppdisaini“ ja klassikalise õppedisaini erinevust.

Õppijate individuaalsed iseärasused

Õppetundide kavandamisel on mõistlik arvestada õppijate individuaalsete iseärasustega: võimekus, iseloom, varasemad kogemused, stiil. Võimed ja iseloom on arendatavad, ka kogemused kogunevad aja jooksul. Kõige muutumatumad neist individuaalsetest iseärasustest on õpilaste kognitiivsed stiilid:

  • kontekstist sõltumatu vs sõltuv,
  • järjestikune vs terviklik,
  • impulsiivne vs refleksiivne,
  • visuaalne vs verbaalne.

Üks võimalus arvestada õppetöös õpilaste erinevusega, on kasutada personaalseid õpiradasid. Haridus- ja Noorteamet on alustanud projektiga Õpiraja taristu ehitamine, et luua Eestis vajalikud eeldused personaalsete õpiradade kasutuselevõtuks. Personaalsete õpiradade arendamise küsimustega tegeletakse ka Tallinna Ülikoolis. Seoses õppijate individuaalsete iseärasuste arvestamisega toimus loengus arutelu personaalsete õpiteede ja paindlike õpiradade teemadel.

Põhjalik ülevaade personaliseeritud õppest ja selle rakendamise ideedest Eestis on HARNO tehnoloogiakompassi lehel, seal defineeritakse personaliseeritud õppe mõistet järgmiselt: „Personaliseeritud õpe on õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda seatud.“ Samal lehel selgitatakse ka personaliseerimise, diferentseerimise ja individualiseerimise mõisteid, mis on üsna sarnased, kuid neist personaliseerimine on õppijakeskne ning teised kaks õpetajakesksed. Samas ka õppijakeskne personaliseerimine hõlmab nii diferentseerimist kui ka individualiseerimist (Bentley ja Miller, 2004). Ka Eestis soovitakse luua vajalik taristu ja eeldused personaliseeritud õppe toetamiseks. Seni, kui vajalikud tehnoloogiad ei ole veel välja töötatud, soovitatakse tehnoloogiakompassi personaliseeritud õppe lehel alustada „väikeste sammudega: suunata mõnes tunnis õppijaid õpieesmärke sõnastama ja sobivaid strateegiaid valima, pakkuda mõne tunni jaoks erinevatele õppijatele erinevaid õppematerjale, proovida anda erinevatele õppijatele erinevaid juhiseid jms.“ Arvan, et see on sobiv ja vajalik sissejuhatus õppijate ettevalmistamisel personaliseeritud õppeks. Oluline on anda õppijale võimalikult kohest tagasisidet tema soorituse kohta ja pakkuda õpilasele lähtudes tulemustest just tema jaoks sobivaid ülesandeid (väljakutseid). Personaliseeritud õppe artiklist jäi veel silma, et USAs läbiviidud uuringu põhjal kasutati koolides personaliseeritud õppe läbiviimisel peamiselt nelja lähenemist: õppija profiilid; personaalsed õpirajad, pädevuspõhine edasiliikumine ning paindlik õpikeskkond. Koolid lähenesid personaliseeritud õppele erinevalt, samas nähti ühise kitsaskohana sageli, et õpetajatel ei ole aega õppimiskogemust igale lapsele sobivaks kohendada. (Personaliseeritud õpe)

Arutlesime õppepäeval ka selle üle, kas on võimalik või üldse mõistlik, kui õppija koostab kursuse alguses õpilepingu, kus kirjas õpirada, mille ta kursuse jooksul läbida soovib. Selline kursuse alguses koostatav õppeleping sobib teadlikule inimesele, kes omab ülevaadet õpitavast materjalist ja teab juba, mida ta soovib õppida. Tundmatu teema puhul tahaksin enne õpiraja valimist saada ülevaate valdkonnast, et selle põhjal otsustada, mida õppida ja mida mitte. Minu seisukoht on, et õppeperioodi alguses võiks sõlmida õpilepingu vaid suurte üldiste eesmärkide kohta, kuhu tahetakse kursuse lõpuks välja jõuda ja mida soovitakse selgeks saada. Konkreetne õpirada peaks kujunema õppetöö käigus, vastavalt õpilase poolt lahendatud ülesannete tulemustele ja tekkivatele küsimustele. Sageli selgub õppetöö käigus, et üht-teist tuleb veel harjutada või juurde õppida, et soovitud lõpptulemuseni jõuda.

Arvan, et õppetöö konkreetsemaid eesmärke on sobiv põhikooli õpilastel koostada lühemateks perioodideks, näiteks üheks ainetunniks, päevaks, nädalaks või ühe teema õppimiseks. Õppimise eesmärkide ja õppimise plaanide koostamisel võib saada sisendit näiteks EISi keskkonnas läbiviidavatest diagnostilistest testidest konkreetse teema õppmise eel. Õppe-eesmärkide püstitamisel on abiks EISi keskkonnas läbiviidavate tasemetööde ja lähtetaseme testide tagasiside. EIS-i keskkonna e-kogude materjalid võimaldavad anda õpilastele õppimiseks ja harjutamiseks vajadusel erinevat õppematerjali õpitaval teemal.

Sisuloome e-koolikott.ee keskkonnas

Otsisime õppevara kataloogist e-koolikott informaatika õppematerjali ning seejärel katsetasime Sisuloome vahendiga H5P võimalusi, mis sobivad interaktiivsete õppematerjalide, ülesannete ja enesekontrolli testide loomiseks. H5P kasutamine muudab lihtsaks HTML5 sisu ja rakenduste loomise.

NB! Enne Sisuloome vahendi abil loodava tunnikava jaoks interaktiivse enesekontrolli testi koostamist on mõistlik koostada tunnis käsitletavate uute mõistete kohta mõistekaart. Mõistekaardi järgi on lihtne koostada testi mõistetest arusaamise kontrollimiseks.

Ainetevaheline lõiming ja õppekava läbivad teemad

Otsisime ühiselt vastuseid järgmistele küsimustele. Milliste õppeainete tundidesse ja kuidas informaatika elemente integreerida? Kuidas lõimida teiste ainete teemasid ja ülesandeid informaatika tundidesse? Kuidas käsitleda RÕK-i läbivaid teemasid, millel puudub oma õppeaine? Kuidas kujundada üldpädevusi informaatikas?

Leidsime, et informaatika elemente sobib integreerida peaaegu kõikide ainete tundidesse, sageli küll lihtsamal digipädevuse tasemel. Läbivatest teemadest sobivad informaatikatundi hästi „Teabekeskkond“ ning „Tehnoloogia ja innovatsioon“. Üldpädevustest sobivad informaatikatunnis kujundamiseks hästi digipädevus ja õpipädevus, samas erineva õppesisu kaudu saab kujundada ka teisi üldpädevusi.

Projektõpe

Lõimingut on vahel sobiv viia läbi projektõppe vormis. Mis on projekt? Professor Mart Laanpere esitas järgmise projekti definitsiooni: „Projekt – ühekordne, pretsedendita, piiratud ressurssidega ja täpselt defineeritud tulemiga ettevõtmine, mis viiakse läbi meeskonnatöös.“ Tutvusime erinevate õpiprojektide näidetega, kus olid head võimalused õppeainete ja õppekava läbivate teemade lõiminguks.

Viimane ülesanne on rühmatöös genereerida ainetevahelise õpiprojekti idee, mis seob vähemalt 3 õppeainet ja läbivat teemat Tehnoloogia ja innovatsioon. Projektile tuleb luua veebileht, kus on toodud projekti sihtrühm, oodatud õpitulemused (vähemalt 3 õppeaine ainekavast RÕK-is), ajakava, ülesanded ja lisamaterjalid.

NB! Rühmatöö tegemisel informaatika ja teise õppeaine lõiming on olemas siis, kui kahe lõimitud aine kohta saab kaks hinnet panna: 1) aine hinne ja 2) informaatika hinne.

NB! Ainetevahelise lõimingu eelduseks on see, kui õpilased on midagi erinevates ainetes selgeks õppinud. Siis saab omandatud teadmisi kasutada teise aine tunnis või hoopis klassijuhataja antud ülesande lahendamisel.

Vahel võib digipädevuse oskustest ja informaatika-alastest teadmisest ja oskustest erinevate õppeainete õppimisel kasu olla. Loengupäeva parimad leiud minu jaoks on H5P, personaliseeritud õppega seotud küsimuste uurimine ja õppeainete lõiminguga seotud küsimuste üle mõtisklemine.